Arvo valton
tasakaalustab väljapääsuna pakutav sulandumine looduse suurde ringkäiku. Tsükli
põhiteemasid on aeg oma eri teisendkujudes. Ideaalseisundiks on igavesti kestev hetk, s.o
soovideta puhta olemise olevik - nirvaana -, mida piltlikustab samanimeline tekst tsükli
lõpus: üksik mees parvel kesk ääretut ookeani, kokku sulanud kõiksuse ja igavikuga.
1990-ndatel tugevneb Valtoni loomingus rahvuslik meelsus, see politiseerub
eestluse märgi all. Nii publitsisti kui belletristina lööb ta kaasa rahvuslike väärtuste
taaskehtestamises ja ajaloo valgete laikude katmises, näiteks Siberisse küüditatute elust
kõneleva romaaniga ,,Masendus ja lootus" (1989). Kogumikus ,,Rännak giidi saatel"
(1988) näevad trükivalgust ka varem tsensuuritõkkeisse kinnijäänud teosed, sealhulgas
tehaseelu absurdi kujutav romaan ,,Rauakolina etüüdid" (kirjutatud 1968-1977). Ta
tegeleb ühiselu püsistruktuuride mudeldamisega.
Väike eesti kirjanike leksikon, 1988
annaabi.ee 
