Kirjandus- ja teatriteaduse alused
Kirjanduse
mõiste on ajalooliselt muutlik. Kirjandus (ld k literatura) oli algselt seotud kirjatähe
(ld k littera) mõistega ja tal oli tehniline sisu. Kirjandus uuris tähestikku,
grammatikat, teksti, haritust ja õpetatust. Viimase uurimine osutus kõige püsivamaks.
Keskajal oli kirjandus seotud kirjavaraga (ld k scriptum). Autonoomne kirjanduse
valdkond tekkis 18.-19. sajandi vahetusel ning see areng oli seotud esteetika
tekkimisega. Tekkis ilukirjanduse (pr k beller lettres) mõiste.
Kirjandus on väljamõeldis (ingl k fiction), mille vastandnähtuseks on mitte-
väljamõeldis (ingl k non-fiction). Väljamõeldis on vale (lie) või poeetiline kujutelm
(poetical imagery). Hiljem selle tähendus kitsenes. Tänapäeval mõeldakse
väljamõeldise (fiction) all ilukirjandust, proosateoseid. Väljamõeldise ja mitte-
väljamõeldise eristamine on üha keerulisem. Mitte-väljamõeldis on dokumentalistika
ilukirjanduslike elementidega
annaabi.ee 
