Arc de Triomphe
ei ole." (Ravic)
Lk 254,,Kolm kuud... kolm aastat... kolm päeva. Mis on aeg? Kõik ja mitte midagi. Kas see,
et kastanid nüüd õitsevad ja tookord polnud neil ühtegi lehte küljes; et Saksamaa oli
järjekordselt oma lepinguid rikkunud ja terve Tsehhoslovakkia okupeerinud; et emigrant
Josef Blumenthal hüsteerilises naeruhoos ennast Genfis Rahvasteliidu palee ees maha laskis;
et tema rinna ühes sopis tuikas veel kopsupõletik, mille ta Belfordis Güntheri-nimelisena läbi
põdes, ja et ta jälle Pariisis oli, õhtus, mis pehme nagu naiserind kõik see oli peaaegu
tavaline. Fataalse rahuga, mis on abituse ainuke relv, tõdes ta seda nagu paljut muudki.
Taevas jääb igal pool samaks, ikka samaks, on ühesugune mõrva ja vihkamise ja ohvrite ja
armastuse kohal... ja puud õitsevad millestki küsimata igal kevadel uuesti, taas saabub ja
kaob ploomisinine videvik ja tal pole pistmist ei passide, ei reetmise, ei troostituse ega
lootusega