Tõde ja Õigus II Terve tekst
see kunagi teada, aga nagu Kopfschneider oli kord aidanud tema kasti sisse kanda, nõnda aitas
tema nüüd Kopfschneideri oma voorimehele viia. Sinnasamasse asus ka Kopfschneider ise ja,
nagu Indrekule paistis, väga kurva südamega, peaaegu pisarad silmas. Suu tegi tal
mingisuguseid tummi liigutusi, mida Indrek polnud seal kunagi enne näinud.
Indreku voodi oli härra Voitinski omaga otsapidi vastastikku, mõlemad alumisel korral ehk, nagu
siin öeldi, beletaazis. Nende peal, sängid jalgupidi alumiste voodite sammaste aukudes, asusid
Vainukägu ja Sikk.
Vainukägu oli kena pikk poiss -- valge, rõõsa näoga, lauk pahemal silmal, mis oli õieti kui uhkus
ja toredus keelatud, sest ,,ausal ja korralikul" koolipoisil pidi olema kas üsna nudi pea või tema
juuksed pidid seisma harjasena püsti. Pluus sinakas-mustast kodukalevist, samasugused
püksid, mida ta käis öösiti pesukojas triikimas -- triipe sisse löömas. Aga sellega oli niisugune
imelik lugu