Priidu Beier
on tema kohta artiklipealkirjades ennegi küsitud. Üks on
selge jälgede segamine, pihtimuste ja blufi suurejooneline sulandamine on luuletajal veres; oma
sünnipärast tundeküllasust tembib ta jaheda kuiva iroonia, sageli eneseirooniaga; viskab otsekui
vigurit, tabades nagu muuseas märki.
Varjunimesid ja varikujusid on Priidul võimsasti veelgi, erakordne empaatia võimaldab tal
kergesti sisse elada erinevatesse elutundeisse. Mitmedki luuletused kõnelevad Priidu Beierist
kõrvaltvaates kaastunde ja hukkamõistu kurbhumoorika seguna.
Poeet Priidu Beier on avaldanud kaheksa luulekogu. Tema õlale on riputatud Juhan Liivi luuleauhind
vasikanahast karjasemärss.
Ma luuletan sageli liikudes, kas käies või joostes, tunnistab Beier. «Teinekord panen esimesed paar rida
kirja bussitalongile ja nikerdan siis kodus edasi. Ka bussis ja rongis on hea luuletada, vajan liikumist. Ma ei
saa luuletada laua taga.»
annaabi.ee 
