Kirjanduse koolieksam
ja väärtuste paabel.
2. Kõrgpoeetiline uusromantika jääb pilti alles, aga -- nagu korduvalt öeldud -- ta kandepind
väheneb, suureneb enesepeegelduslikkus nii sisus kui ka maneerlikus vormis. Ühed kriitikud
näevad Doris Karevas ja Indrek Hirves tõelise kirjanduse viimast kantsi, teiste silmis
muutuvad nad tehniliste iluharjutuste tegijaks.
3. Kõige ühtlasemas muutumises jätkab argikeele-sõbralik suund, mis seob end uuema
rahvalaulu esteetikaga. See rida areneb üle Lepiku--Runneli Beierini ja sealt edasi nn.
punkluuleni, maailmavaade ulatub rahvuslikust konservatiivsusest Tõnu Trubetsky
anarhismini, peale tuleb kogukondlik släng.
Proosa ajaline hajaliolek ja suurem seotus raamatukaubandusega annavad kokku natuke
kirevama pildi. Kirevust lisab seegi, et proosa kirjutamine sõltub rohkem keskea püsivusest ja
töövõimest. Enne artikli juurde asumist märkisin välja autoreid, kes mulle 90-ndate
kirjandusest on kuigivõrd korda läinud
annaabi.ee 
