Keskaegne relvastus ja sõjaline kultuur. Referaat
asjadeks.
Jalameeste kilbid muutusid seevastu aga suuremateks, eriti vibu- ja ammuküttide omad. Tihti
olid need üle meetri kõrged, valmistatud nahaga kaetud puust ning nende taha oli võimalik
kinnitada pulk ja see maha toetada, mis hoidis kilpi püsti. Siis oli sealt tagant hea vastast lasta
ja rahulikult relva laadida.Kiivritest olid levinud mitmed erivormid: pottkiiver,
koerakoonkiiver ja sõjakübar, ka lihtne rõngaskapuuts, bedienkaube ja kask. Kirjeldatud
relvade rohkus näitab selgelt, et rüütlil oli tõepoolest vaja relvakandjat. Et erinevad relvad olid
kasulikumad erinevate kaitserüüde vastu, siis pidi rüütel tõenäoliselt relvi ka vahetama:
korraga lahingus kanda kilpi, oda, mõõka, kirvest, nuia, jne. See oli äärmiselt vajalik.
Lahingus on aga väga oluline olla liikuv ja ilma üleliigsete asjadeta.
6
2.Sõjaline kultuur
2.1. Väljaõpe
annaabi.ee 
