Heliloojate elulood
Poja erakordne muusikaline
andekus jõudis isani õige ruttu. Muusikaõpingud algasid kõdukülas viiuli, vioola ja klaverimänguga.
Sisaldasid ka sülfi ja kompositsiooni temaatikat. Põhjalik õpe jätkus Prahas sealses orelikoolis. Koolis sai
mõnituste osaliseks. Teda peeti andekaks kuid teoorias nõrgaks. Liiati oli ta isepäine ja enesekeskne.
Esimeseks töökohaks sai vastavatud praha rahvusteater, kus sai vioolamängija koha. Dirigendiks oli
Bedhir Smetana. Tööleasumise ajaks olid valminud mitmed huvitavad teosed. Üldsus suhtus jahedalt.
Siiski jätkas kangekaelselt ja sihikindlalt muusika kirjutamist. Ka enesetäiendusõpped ei katkenud. 1872
tõi talle tunnustuse kantaat Hymnum. Sellel kontserdil oli ka Brahms (kirjastusärimehest helilooja).
Avastas enese jaoks uue ja andeks helilooja. Pakkus sõprust. Tema abil sai Dvorak 1875 riikliku
stipendiumi, mida maksti surmani