V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
kutsusid teda Paqu-ette'iks11, mõned isegi Paquerette'iks12. Ja see teda hukutaski.
Eustache, jälle närid sa kakku! Me nägime kohe, kui ta ühel pühapäeval, kuldrist kaelas,
kirikusse tuli, et ta hukka on läinud. Neljateistkümneaastaselt, mõelge ometi! Kõigepealt oli
tal see noor vikont de Cor-montreuil, kelle mõis asub Reimsist kolmveerand penikoormat
eemal; siis aulik härra Henri de Triancourt, kuninglik eesratsutaja; siis sellest lihtsam
linnaheerold, Chiart de Beaulion; siis ikka madalamale langedes läks ta kuninga lauateenri
Guery Aubergeoni kätte, edasi -- dofääni habemeajaja Mace dc Frepusi ja kuninga koka
Thevenin-le-Moine'i kätte, siis tulid järjest vanemad ja
202
alamad mehed: nii kandle- ja laulumees Willem Racine ja selle järel laternamees Thierryde-
Mer. Lõpuks käis vaene Chantefleurie kõigil käest kätte. Sellest kullatükist ei jäänud
enam krossigi järele. Mis seal veel rääkida! Kroonimise ajal, samal kuuekümne esimesel