"beatkirjanduse" - 1 õppematerjal

Eesti kirjandus II kevad

1962)  1990 Indigo  1997 Luus  1998 Kogu moos  2013 Ära jäta mind rahule Kui hakata proosatekstide puhul iseloomustama kirjutamisviisi, siis 90ndatel on Sauter ja Kivastik Eesti luuserproosa autorid. Proosateostes hakkab liikuma luuserimoodi peategelane. „Indigo“ raamat saab märgiliselt tähenduslikuks. Elu enda kirjutamise taotlus on tal kindlasti seal sees, see on ühte pidi seotus realismisõbraliku hoiakuga, teisalt on taustaks Ameerika tippkirjandus. Beatkirjanduse tulek eesti kirjandusse (proosasse ja luulesse) hakkab teatavat rolli mängima. Sauteril ei ole algselt mingit irriteerimistaotlust näha, aga hilisemalt see süveneb. Eriti hea võimalus selleks avaneb 90ndate lõpus. Tõnu Õnnepalu (Emil Tode, Anton Nigov) (S. 1962)  1993 Piiririik  1995 Hind  1997 Printsess – Õnnepalu väidab, et see on kõige puhtamal moel välja mõeldud romaan ja tema arvates ebaõnnestunud romaan.  2002 Raadio