A.dumas Kolm musketäri terve raamat
meeldivat räägitakse.
«Teil on seda kerge ütelda,» sõnas d'Artagnan, «teil, Athos, kes te Grimaud'ga
täielikus vaikuses elate, tal kõnelemise ära keelate ja järelikult temaga iialgi sõnavahetusse
ei satu; samuti teil, Porthos, sest te elate hiilgavat elu ja olete jumaluseks teener
Mousquetonile; ja lõpuks teil, Aramis, kes te alati hajameelne olete teoloogia uurimise
tõttu ja sellega sügavat austust sisendate
90
tasasele ning usklikule teenrile Bazinile. Aga mis pean tegema mina, et sisendada
Planchet'le kiindumust, usku voi austust minu vastu, mina, kellel pole kindlat kohta ega
varandust ja kes ma pole ei musketär ega isegi kaardiväelane?»
«Lugu on tõsine,» vastasid kolm sõpra. «See on sisemine asi. Teenritega on lugu
samuti nagu naistega. Neile tuleb kohe alguses koht kätte näidata, kuhu nad kuuluvad.
Mõtelge selle üle järele.»
D'Artagnan mõtles järele ja otsustas esialgu Planchet' läbi kolkida, mida ta ka tegi