Vabadus ja sõltuvus antiikajast 19. sajandini
väga vajalik tunnus mõisahärruselesee, et mõisnikud oma maavaldused olid jagatud kahes,
üks osa oli antud tp, teine oli mõisamaa, kus mõisa valdust laiendati külamaade mõisastamise
teel. Tp tõsteti sageli välja ende maadelt. Tüüpiline oli see, et maavaldused anti läänina vasalli
kätte, kellelel ei olnud otseselt üldse maad, kuid oma mõisamajandit rajades ja laiendades tuli
üha enam küla maad või tp maad mõisastada ( bauerlegen). Kuigi talumaade mõisastamine ei
pruukinud alati olla vägivaldne , peale sõdu võisid mõisad võtta tühje maid endale. 18 sajandi
lõpuks piirkondlikult võiks mõisamaad suhtuda 1 ühele külamaade arvust. Mõisamaaade
harimine toimus teotööde korras. Mida enam mõisamaad laienesid, seda enam olid mõisnikud
huvitatud teotööst. Grundherrschafti puhul põhiline maks oli andam või raha, Gutsherrschaftil
muutus olulisemaks teotöö.