Kultuurilugu tekstides
Surma püüdis ta ilustada, see oli tema jaoks nagu tavaline elukäik, mis ootas
meid ees. Luuletustes püüdis ta kirja panna kõik võimalikku vastikust, see
valuline pihtimus. Saatanat nägi ta endas, kuna tema elu oli igatpidi täis
nördimusi. Haiglad, lõbumajad ja tema saatan hingepiina isa. Ta armastas
riivatuid asju ja selle püüdiski kõikides luuletustes üles märkida seda mida tema
tundis või mida elas üle. Kirglikus tungis täiusele ei piisanud Baudelairile
klassikute harmooniliselt ilukultusest ega romantikute ülitundlikkuse valemist, ta
otsingud süüvisid vastaspoolusse, inetuse ja pahede allilma, ning haaras nii hea
kui kurja oma luule valdkonda. Luule on ühtlasi valuline pihtimus. Kõik kõdunev,
mäda, viril, ta haiglased ja hellad meelteelamused ja enesehävitamise kipitav
lõbu.