Baturini tegelaste estetiseeritud kannatused
“Karu süda”, lk. 150
15
Nikolai Baturin, “Kentaur”. Eesti Raamat, Tallinn 2003, lk. 538
“sünnikisa nagu jätkas surmakarjet, oli vaid veidike pikem ja optimistlikum“16. Surma jätkab sünd,
mitte lunastus ja igavene elu – kristlikust maailmamudelist jääb Baturini looming eraldiseisvaks.
III
Ei aristotellik eetikafilosoofia ega kristlik moraaliõpetus tunne eetilise ja esteetilise seostamist –
Baturinil aga käib eetiline õnnevastasus kokku nii valu kui ka iluga. Baturinlikud kannatused on
kaunid, neid esitatakse lausa ihaldusväärsetena – otsekui pannes lugejat endalegi kannatusrohket elu
soovima. Lugeja mõtleb Baturinit lugedes: kui ilus on surra leekides nagu „üks kaunis inimkehast
tõrvik“, unustades täielikult tulesurmaga kaasas käivad kannatused.
Romaanis “Kentaur“ avaldubki ilus valu naiste enesepõletamises, mis jätkub läbi generatsioonide –
surm on siin (nagu teisteski Baturini romaanides) saanud esteetiliseks objektiks, vaatemänguks.