A.dumas Kolm musketäri terve raamat
«Härra,» ütles d'Artagnan, «ma loodan, te andestate mulle.»
«Ah, mu härra,» katkestas teda Aramis, «lubage endale öelda, et te ei käitunud sugugi
nii, nagu on kohane galantsele mehele.»
«Kuidas, mu härra!» hüüdis d'Artagnan, «kas te arvate...»
«Härra, ma arvan, te ei ole rumal, ja kuigi olete tulnud Gascogne'ist, siiski te
arvatavasti teate, et taskurättidel ei tallata ilma põhiuseta. Kurat võtaks, Pariis pole ometi
batistiga sillutatud!»
«Härra, te teete sellega vea, et püüate mind alandada,» ütles d'Artagnan, kelles
tülinoriialoomus hakkas rahulike kavatsuste üle võimust võtma. «Ma olen tõepoolest
tulnud
51
Gascogne'ist, ja kuna te seda teate, siis po!e mul vajadust teile rõhutada, et
gaskoonlased ei ole eriti kannatlikud: kui nad kord on juba vabandust palunud -- kas või
mõne tehtud rumaluse pärast -- siis on nad veendunud, et nad on teinud juba poole
rohkem kui vaja.»