Teine film kannab pealkirja ,,Ameerika psühho" (2000) ning lavastajaks Mary Harron. Filmi peategelaseks on Patrick Bateman, kes on jõukas ning kena mees. Batemanil on kõik olemas: tasuv töö, ilus tüdruksõber, korter, sõbrad jne. Kõik on justkui täiuslik, välja arvatud asjaolu, et tegemist on halastamatu sarimõrvariga. Selle teose teeb huvitavaks see, et tegevuse kõrval kirjeldatakse pikalt pisidetaile: näidatakse üksikasjalikult Batemani iluprotseduure, millistes restoranides ja ööklubides mees käib ja mida seal sööb-joob, rääkimata inimeste kantavatest riietest. Batemanile on ülimalt tähtis väline sära ning reputatsioon, ilmestab ajastu eluviisi ning väärtuseid. Bateman ütleb ühes stseenis: "Olgu mul kõht parasjagu tühi või täis, aga laud parasjagu kuumas restoranis peab õhtul kindlati olema, see on enesetunde küsimus". Kultuurilooliselt kajastab see film
Emaste sigimisedukust piirab investeeringute kulukus (munarakkude piiratus). Aga isasel organismil piirab sigimisedukust sigimispartnerite arv (mida rohkem partnereid, seda suureb sigimiskiirus). Sellest tuleneb sugupoolte vaheline konflikt sigimisedukuses. (Bateman, 1948) Isaste sigimisedukuse varieeruvus on suurem kui emastel. Trivers, 1972 - tegi batemani jutust üldistused: enam investeeriv sugupool (enamasti emased) on teisele piiravaks ressursiks. Isased suudavad sigida kiiremini kui emased - iga konkreetne isane saab suurendada oma sigimisedukust vaid teiste sookaaslastearvelt (seda nimetatakse paarumiskonkurentsiks). · Mille poolest ja miks emaste ning isaste sigimisstrateegiad erinevad? Emastel võimalus sigimispartnereid valida
annaabi.ee 
