Ansamblimadrigal, mis valitses hilsrenssansi kammerlaulus, asendus 17. sajadni esimesel poolel sooloaaria ja duetiga, mida laulid basso continuo või väikese ansambli saatel. 17. sajandi algul võis kohata väga erinevates vormides soololaulu ehk aariat lihtsast tantsurütmilisest salmilaulust kuni lihvitud stiilis poeetilise soolomadrigalini. Kuni sajandi lõpuni olid väga armastatud variatsioonilised, pidevalt korduvale bassimotiivile ehk basso ostinato'le üles ehitatud aariad. Need bassiteemad on tavaliselt vaid mõne takti pikkused ning mõnd temmatüüpi kasutati läbi sajandite väga palju. 17.sajadi kantaadis, oratoorimis ja ooperis kujunesid aegamööda ka kindlad aariavormid ja -tüübid. Tavaliseks said refräänilaadselt korduvad aarialõigud ja orkestrivahemängud. Sajandi lõpus tuli Itaalias kasutusele da-capo-aaria vorm. Da-capo-aaria vorm sai 17.sakjandi lõpul itaalia muusika kõigis vokaalzanreis ainuvalitsevaks ning võeti hiljem üle ka Saksamaal ja Inglismaal.
annaabi.ee 
