Arvo valton
Pchelovodova). Krigini eksistentsiaalsema koega luulevalimik ongi mu jaoks neist
põnevaim. Ta mõtiskleb surmast ja vanadusest ja kasutab muinasjutumotiive, ütleme, et
tema luule on neist enim mõistetav ka meie praeguses, nüüdisaegses kontekstis. Kolumbi
teemad ja laad on veidi eksalteeritud, hümnilikus, jutluslikus võtmes esitatud sissevaated
suurtesse, tähtsatesse ja valusatesse rahvuslikesse teemadesse, temas on mingit
gustavsuitsulikku paatost. Ja Baskiirimaal sündinud külakooliõpetajast Rafit Min kujutab
külaelu ilma seda rahvusromantiliselt idealiseerimata, sest, jah, ta elab külas. Siin on
säherdust maakeskkonna ilu, loomakujundeid ja looduslüürikat. Kuigi need on teemadelt
ja laadilt üsna kokkusobimatud, hakkab kas või vaid neid kolme valikkogu vaadeldes
mingi soomeugriline üldistusmasin siiski tööle, tuleb ilmsiks too melanhoolia, oma maa
ja maatuse, keele ja keeletusega seotud olu. Ja kultuurikandja kohustus ning taak, mis