Kristlus
(Claustrum lad. k avalikust elust eraldatud paik). Elu puhtuse ja vaesuse kõrvale tõusis kuulekus, kui kloostrielu
kolmas põhivoorus. Kuulekust osutati kloostri juhatajale abtile/abtissile, samuti kloostrireeglile. Esimese
kloostrireegli koostas egiptlane Pachomios umbes aastal 325. Kloostrid levisid kiiresti kogu Egiptuses ja sealt
edasi Palestiinasse, Süüriasse ja VäikeAasiasse. Asutati ka nunnakloostreid. Idakloostri institutsioonile andis
lõpliku kuju kirikuisa BasileiosSuur VäikeAasias. Erinevalt Pachomiosest nõudis ta eluaegset kloostritõotust, mis
anti katseaja lõppedes. Jumalateenistuse, palvetamise ja meditatsiooni kõrval tegeldi tema kloostrites õppe ja
uurimistööga. Basileios rõhutas hingehoiu ja heategevuse tähtsust nii kloostris kui ka väljaspool seda.
Benediktiinlaste reegel tähendas lääne kristleskonnale sama, mis Basileios Suure reegel idakirikule. Sellest sai
alus hilisemale lääne kloostrikorraldusele