Eesti kirjanduse ajalugu I (vanem eesti kirjandus) vaheeksami vastused
jaotada ilmalikuks ja vaimulikuks luuleks, funktsiooni järgi aga kirikulauludeks ja
juhuluuleks (mille värvikaima osa moodustavad pulmalaulud). Teoreetilise aluse ka
eestikeelse värsi kirjutamisele andis Martin Opitzi aastal 1624 ilmunud ,,Buch van der
Deutschen Poeterey". Enemasti tõstetakse eestikeelse luule algusest kõneldes rohkem
esile sellel sajandil sündinud juhuluulet, millest on olemas hea ülevaade. Juhuluule all
mõeldakse ajajärgule omast (saksa eeskujudele tuginevat) barokkluulet, mida
harrastati kõrgemate seisuste sünnipäevade, pulmade ja matuste puhul. Tavaliselt
mainitakse juhuluule aktiviseerijana Tallinnas saksast tulnud luuletajat Paul Flemingit
(1609-40). Tema ümber oli tekkinud kohalike luuleharrastajate ring, nn.
lamburiühing, millised olid moes Saksamaal. Oluliseks on peetud Flemingi
kokkupuuteid ja sõprust Rainer Brockmanniga, eesti esimese pulmalaulu autoriga.
Juhuluule sündi soosivaks eelduseks oli trükikoja asutamine Tallinnasse aastal 1635,
annaabi.ee 
