Motett. Konspekt . 13.sajandi paiku kujuneb Gregoriuse laulu baasil välja uus zanr monett , millest saab selle sajandi põhizanr . Monett on selline laul, kus alumisele häälele, milleks oli tavaliselt rütmiseeritud Gregoriuse laul, lisati uute tekstidega ülemised hääled. Sageli olid need tekstid eri keeltes: cantus firmus ladinakeelse vaimuliku tekstiga, ülemine hääl näiteks prantuse keeles ja ilmaliku tekstiga, mis oli sageli armastuseteemaline. Topeltmonetis on tenorile lisatud kaks, kolmikmonetis kolm häält. Tõenäoliselt esitati monette sageli pillide saatel, sellisel juhul lauluhääli lihtsalt dubleeriti muusikainstrumentidega. Monette hakati nende ilmaliku sisu tõttu üha enam laulma ka väljaspool kirikut ning see zanr kujunes tolle aja ärksamate inimeste seas omamoodi seltskonnalauluks. Aja jooksul muutus monetti stiil vabamaks näiteks renessanssmone...
Esimesed andmed mitmehäälse kirikumuusika kohta pärinevad 9. sajandist, mil soti päritolu filosoof Scotus Eriugena kirjeldas oma traktaadis paralleelsetes kvartides ja kvintides kõlanud laulu ja nimetas sea organumiks. Selle nimetuse päritolu pole päris selge, ilmselt kasutati seda algselt intstrumentaalmuusika tähenduses, sest kreeka keeles tähendab ,,organon" muusikainstrumenti (aga mitte orelit, nagu mõnikord ekslikult arvatakse). Organum on üks vanemaid mitmehäälsuse ja polüfoonia liike. Põhihääleks (vox principalis) on tavaliselt Gregoriuse laul, mida dubleerib teine hääl (vox organalis) kvardi, kvindi või oktaavi võrra kõrgemalt või madalamalt. Sellist paralleelset laulmisviisi nimetati paralleelorganumiks ja see oli kasutusel 9-11 sajandi 1. pooleni. 11. Sajandi teisel poolel asendus paralleelorganum vaba organumiga. 13. sajandi paiku kujuneb välja Gregoriuse laulu baasil välja uus zanr motett (pr k motet - värss), millest saab...
annaabi.ee 
