Rõivastus
Ida Saaremaal, kus
tuttmütse kandsid ainult abielunaised, kahanes see 19. saj. teisel poolel väikeseks lamedaks ketasmütsiks, millele kinnitatud
kolmnurkne kaunistatud lapp meenutas sümboolselt tutti. Ketasmüts seati pähe nii, et selle esiäär kattis otsmikul juuksepiiri,
kusjuures tutti asendav lapp jäi paremale küljele. Mütsid olid vanasti suuremad, uuemal ajal lähevad nad ikka väiksemaks.
Talvemütse, ülle olid kahesuguseid: sarvedega sariküllid ja baretitaolised ratasüllid. Nende äär ja sarved kaeti musta pöetud
lambanahaga. Pealagi kaeti punase või sinise (leinamütsidel, lesemütsidel) kaleviga. Karjas pandi sariküll nii pähe, et sarved
jäid külgedele. Sarviline talvemüts jäi sajandi keskpaigaks pruutide peakatteks ,,vana kombe järele pidi noorik aasta aega pärast
pulmi ülli kandma ", rohkem kanti ratasülli. Ratasüll saavutas oma korrapärase ümara vormi serva sees oleva puuvitsa tõttu.
annaabi.ee 
