Barbie on nagu ajastu rollimudel. Emad ostavad Barbiesid lootuses pakkuda mitte lõbustust, vaid soovides anda oma lastele tillukest ühiskonna ja naiselikkuse mudelit. Nii elavad Barbied ise oma elu - neil on olemas kõik see, mis päris maailmaski ja väikesed tüdrukud võivad nende abil ellu viia oma tõelisi unistusi. Pärast president Kennedy mõrva hakkassid paljud tüdrukud sellel ajal Barbiesid koguma nendega mängimise asemel. Et Barbiedega mängijad muutusid järjest vanemaks, ilmusid ka klassikalise stiili Barbied - Balli-Barbie jt. Peagi aga tulid ka hulaseelikutes või miniseelikuid kandvad Barbied, kes lükkasid luksuslikud klassika-Barbidd troonilt. Barbied kandsid miniseelikuid ja olid teinud läbi uuenduse ,omandades painduvad jalad. Kuid Barbied ei saanud enam üksi hakkama. Barbie sai endale õed - Francie, keda tutvustati polkatäpilises topis ja ginghami bikiinides 1966. aastal ja Twiggy, tõelise moetüdruku aastast
mängul on siis ka õpetav funktsioon. Tavalistel Barbiedel on terve keha jäik ning nendega on tegelikult üsna vähe võimalusi mängida. Klassikalised Barbie nukud on endiselt ilusad, pikkade juustega ja ilusate riietega, nendega käivad kaasas koerad, kingad, käekotid. On ka komplekte, kus on olemas ka Ken ja kaks väikest last, nii et saab mängida ka peremängu. Minu jaoks mõjusid üsna hirmutavalt Bratz nukud, keda müüakse Barbiedega ühes riiulis. Neil on ebaproportsionaalselt suur pea ja väike keha, kuid see, mis nad eriti ebaloomulikuks teeb, on nägu, mis on neile pähe maalitud. Kõigil on suured silmad ja väga lopsakad huuled, näoilmed on ülbed ja sugugi mitte sõbralikud. Hämmastust tekitas ka nende riietus. Pisikesed pluusikesed ja miniseelikud jätavad neist nukkudest väga kergemeelse mulje ja tekitavad tüdrukutes juba varakult kahtlase väärtusega
annaabi.ee 
