V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Tal oleks meelde tulnud, et
kollase värviga märkis timukas ara hukkamoistetute maju, ta oleks meelde tuletanud Peht-
Bourboni lossi *, mis ka kollaseks oli värvitud Konnetaabli reetmise pärast, ja «nii hea ja
ehtne oli see kollane», ütleb Sauval, «et isegi enam kui saja aasta
103
jooksul pole see suutnud luituda.» Koorilaulja oleks arvanud, et püha paik on rüvetatud, ja
oleks sealt ära põgenenud.
Me ei peatu tuhandel muul barbaarsusel, vaid küsime üles katedraali tippu tõustes: kuhu
on jäänud see veetlev väike kellatorn, mis toetus võlvile ning oli niisama habras ja julge
nagu ta naaber, Sainte-Cha-pelle'i torngi (mis samuti on hävitatud)? Sihvakana, teravana,
läbipaistvana tõusis ta helisedes palju kõrgemale taevasse kui teised tornid.
üks eksimatu maitsega arhitekt lõikas torni 1787-ndal aastal otsast ära ja arvas piisava
olevat seda haava varjata laia tinaplaastriga, mis sarnaneb paja kaanega.