Ilja Repin
Mitte alati ei alistu
see keel surnud grammatikareeglitele, kuid on alati elav ja varjundirikas. See on selline keel, mis
tavaliselt kutsub esile andetute toimetajate meelepaha, kes tahavad, et teos oleks kirjutatud
hingetult, värvitult ja poleeritult.
Ega siis Repin asjata olnud nii vaimustatud Gogoli keelest ja olnud päri Majakovski novaatorliku
keelega. Kuni vanaduspäevini vihkas ta triviaalselt sileda ,,literatuurse" stiili puisust ja kahvatust.
Ise eelistas ta kirjutada ,,barbaalselt metsikult", ,,sküütlikult", ega püüdnud kunagi saavutada
nõndanimetatud ,,head stiili". On iseloomulik, et seal, kus Repinil ilmneb ,,hea stiil", langeb
tema kirjanduslik andekus. Oma ,,barbaarse stiiliga" oskas ta väljendendada selliseid peeni
mõtteid ja tundeid, et kohati võiksid talle kadedad olla isegi professionalsed sõnameistrid.
Repini realism kirjanduses, samuti kui maalikunstiski, oli innukas ja kirglik ega kaldunud kunagi
välisnähtuste naturalistliku kopeerimiseni.