Holokaust
Kui inimesed olid metsa kadunud,
kõlasid automaadilasud. Peast käis läbi mõte: „Meid hävitatakse samuti, ootame vaid oma järjekorda…“
Vangide seas kasvas ärevus. Selle hetkeni elasime vennaga üksmeeles: tema oli juht ja võttis vastu otsuseid.
Vaatasin tema poole, ta ei reageerinud. Võtsin initsiatiivi enda kätte.„Nisan, põgeneme!“ Eraldusime grupist,
algul mina, siis vend ja meie järel veel viisteist inimest. Liikusime algul ebakindlalt, seejärel joostes.
Jõudsime barakini. Näis, et sakslased jälitavad meid, et veel üks silmapilk ja kuuleme laskusid. Läksime
maja viimasele korrusele, ronisime naridele ja katsime end patjadega. All kõlasid lasud, siis saabus vaikus.
Kumisev vaikus. Kui mõne tunni pärast aknast välja piilusime, nägime metsast tõusvaid tuleleeke. Üks
meie hulgast läks luurele. Tagasi tulnud, ütles ta, et hoones ja õuel on palju laipu. Selgus, et viimast gruppi
ei jõudnud sakslased metsa viia, vaid lasksid kohapeal maha
annaabi.ee 
