Prantsusmaa Võõrleegion
Elu Tonkinis oli radikaalselt erinev senistest
Lõuna-Vietnami seiklustest. Siin meie teenistus kandis tõelise positsioonisõja ilmet.
Cao-Bangis kujunes kiiresti suuremaks probleemiks säalasuvate sõjaväeüksuste varustamine
toidu, laskemoona ja muu tarvilikuga linnas, kus ei elanud enam ainustki eraisikut.
Transpordiks saime kasutada ainsat maanteed nimega Koloniaaltee nr. 4, mis lookles mägede
ja metsade vahelt Lang Son'i, säält üle Dong Khe ja That Khe nimeliste asulate Cao-Bangini
välja ning veelgi edasi kuni Hiina piirini. Selliste transportide võimaldamiseks saadeti tee
turvalisuse tagamiseks suuremaid Leegioni üksusi eelnimetatud linnakestesse kindlustatud
toetuspunktide rajamiseks. Ülesanne polnud kerge ega ohvritetu, sest enamasti kõik teeäärsed
kõrgendikud olid hõivatud viet-kongide poolt -- nii nimetati kommunistide reguiaarüksusi.
Iganädalase varustusvoori kaitseks, mis koosnes mitmekümnest veoautost ja mõnest
annaabi.ee 
