lõhnava ja visuaalselt reostatud paiga, mida toidame. 21. sajandil on ühiskonnas palju mitmesuguseid grupeeringuid ja eluviise, millega rahul ei olda. Hipid, boheemlased, usklikud, mustanahalised - kõik nad moodustavad koos massiga terviku, kuid Nemad julgevad erineda, ja see ongi meie kui tavainimeste probleem. Richard Brautigan kirjeldas raamatus "Arbuusisuhkrus" ühe huvigrupi elu järgmiselt: "inBOIL elas oma bandega Unustatud Töökoja värava kõrval väikestes viletsates hurtsikutes, mille katused lasksid läbi. Nad elasid seal oma vääritu lõpuni. Kokku võis neid olla kahekümne ringis. Nagu inBOIL ees, nii olid ka kõik teised mehed kõlvatumad." Raamatus "Arbuusisuhkrus" meenutavad inBOIL ja tema bande kõrvale jäänud ühiskonna osa, kellega suhtlemine on taunitud, sest nad on need, kes nad parasjagu tahavad olla. Ja nii on ka meil. Me lükkame
hoolimata oli ikka olnud vabariikliku, liberaalse või lausa mässumeelse ideoloogia kandjaks. Vastasseis vaimumaailmas ilmnes eriti seoses reformidega Kolmanda vabariigi ajal, 1880. aastatel, kui Prantsusmaa hümniks sai senine mässulaul "Marseljees", rahvuspühaks 14. juuli ja kuulutati välja amnestia Pariisi Kommuuni eest võidelnuile. Vestluses Saksamaa kantsleri poja Herbert v. Bismarckiga ütles vene välisminister Nikolai Giers: "Liit bandega, kuhu kuuluvad Grévy, Clemenceau ja teised sulid, oleks võrdne enesetapuga." 1887 lausus Prantsusmaa president Jules Grévy: "Oleks tõsine eksitus tõmmata meid liitu tsaari impeeriumiga." "Marseljeesi" kuulamas Ometi olid riikide julgeoleku ja välispoliitika probleemid mõjukamad poliitilistest ja ideoloogilistest sümpaatiatest. Juulis 1891 saabus Kroonlinna Prantsuse sõjalaevastiku eskaader. Selle vastuvõtmisel tuli keiser Aleksander IIIndal paljastada pea, kui orkester
annaabi.ee 
