Pühakud keskaja inimese elus
Bartolomeus olevat elusalt nülitud, temast sai kõigi nahatöötlejate, sealhulgas ka parkalite ja
kindavalmistajate kaitsepühak.
Enamikule keskaja inimestest oli pühak justkui kaaslane, keda paluda ja loota eestkostet Jumala ees.
Seda tuttavlikkust, millega igapäevases elus Jumalaga suheldi, tuleb vaadelda kahest küljest. Osalt
oli see usu tingimatu kindlus ja otsesus. Samas, kui see tuttavlikkus oli kord juba kommetesse
juurdunud, oli oht, et kultus võis muutuda profaanseks ja banaliseeruda. Kui ühelt poolt iga tavalise
elu toiming omandas pühadel hetkedel kõrgema pühitsuse, siis teiselt poolt jäi pühadus tänu oma
lahutamatule segunemisele argieluga pidevalt argisuse valda. Mõned nägid selles juba tol ajal
kristliku universalismi allakäigu märki.
Samas on tõsi, et see sakraalse ja profaanse, poliitilise ja religioosse tihe ühtepõimumine aitas
pühakute kultusel Itaalias, Prantsusmaal ning Ibeeria poolsaarel pikki sajandeid säilida ja levida.
annaabi.ee 
