Seda hakati tegema 105. aastal Hiinas. See asendas üsna kiirest välja ennem kasutatud matejalid nagu papüürus ja savitahvlid. Seda sellepärast, kuna paber on käepärasem, kergem ja vastupidavam. Tootmise algusaegadel kasutati Hiinas paberi toorainena peamiselt kanepikiude, hiljem lina, džuuti, bambust, mooruspuu koort, puuvillaseid kaltse, riisi- ja nisuõlgi jm. Toormaterjal peenestati kivist uhmrites ja saadud mass segati veega. Paberimassi ammutati vannist nelinurksele bambuskiududest punutud sõelale. Sõelalt asetati paberimass vildile, pressiti liigne vesi välja, siluti ja kuivatati. Paberilehed liimistati taimsete liimidega. 7. sajandil levis paberivalmistamise oskus Koreasse ja Jaapanisse, hiljem läbi Tiibeti, Birma ning Nepali Indiasse. Euroopasse jõudis paberivalmistamise kunst Araabiamaade kaudu. Juba aastast 1056 on teada paberiveski olemasolust Hispaanias Xativas. 1270. aastatel rajati esimene paberiveski Itaalias.
sajandil vahetas see välja varasemad kirjutusmaterjalid, nagu siidi, papüüruse, pärgamendi ja savitahvli, seetõttu, et paber on kõige vastupidavam, kergem ja käepärasem ning seda on odav toota. Tootmise algusaegadel kasutati Hiinas paberi toorainena peamiselt kanepikiude, hiljem lina, dzuuti, bambust, mooruspuu koort, puuvillaseid kaltse, riisi- ja nisuõlgi jm. Toormaterjal purustati kivist uhmrites ja saadud mass segati veega. Vannist sõetus paberimass asetati nelinurksele bambuskiududest punutud sõelale nõrguma. Sõelalt asetati paberimass vildile, pressiti liigne vesi välja, siluti ja kuivatati. Paberilehed liimistati taimsete liimidega. 7. sajandil levis paberivalmistamise oskus Koreasse ja Jaapanisse, hiljem ka Indiasse. Euroopasse jõudis paberivalmistamise kunst Araabiamaade kaudu 8.sajandi alguses. Paberit hakati massiliselt valmistama Euroopas 1380ndatel aastatel. Eestis hakati paberit valmistama umbes 1667. aastal.
annaabi.ee 
