"balustraadil" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

kinni oleksid hakanud. Need, kes Jumalaema kiriku torni otsas on käinud, teavad, et otse balustraadi all on kivist rinnak. Just selle karniisi kaldserval rabeleski kõi- 487 gest väest vaene ülemdiakon. Tal oli tegemist längus, mitte püstloodis müüriga. Et teda kuristikust päästa, oleks piisanud käe süütamisest. Kuid kellalööja ei vaadanudki preestri poole. Ta silmitses GreveM platsi. Ta vaatles võllast. Ta vaatas mustlastüdruku poole. Kurt nõjatus balustraadil just samale kohale, kus äsja ülemdiakon oli olnud, ega lasknud oma pilku hetkekski ainsalt esemelt, mis talle sel silmapilgul maailmas veel kallis oli. Ta oli tumm ja liikumatu nagu välgust rabatud ja suur pisarate oja voolas vaikselt tal silmast, millest seni ainult üks pisar oli veerenud. ülemdiakon oli vahepeal hingeldama hakanud. Ta paljalt pealaelt voolas higi, ta küüned muutusid kivi kraapides veriseks, ta põlved hõõrdusid vastu müüri marraskile.