orjapõlvest Balti parunite all. Võimalik hädaoht sütitas vägedes erakordse vastupanutahte, millele veel pool aastat tagasi, 1918. aasta detsembris, mõeldagi ei võinud. Tookord seisis Punaarmee peaaegu Tallinna all ja vaid eestlaste edukas vastupealetung hoidis elus eliidiprojekti nimega "Eesti". Landeswehr'il oli ka oma n-ö. "eliitüksus", saksakeelse nimetusega "Stosstruppe" (löögivägi), mis koosnes Saksa sõjaväes vabatahtlikena teeninud baltlastest. Lätis paikneva Saksa väekoondise ja Eesti Vabariigi vahelist sõjalist konflikti nimetatakse Eesti ajalookäsitluses Landesveeri sõjaks, teise nimetusega Võnnu lahing, ent lugu oli juba eos kurjakuulutav. Kasutades ära Saksa okupatsioonivägede paiknemist Läti territooriumil, tuli 12. aprillil 1918 Riias kokku baltisakslaste Maanõukogu, mis kuulutas välja Balti hertsogiriigi. Kogu tegelik võim selles riigis pidi minema baltisakslastele. 18.
kogudustes oli olemas. 18. sajandil toimub oluline muudatus, seda soovisid linnade magistraadid ja rüütelkonnad. Põhimõtteliselt tehakse vahet kiriku juhtimisel igapäevastel asjadel ja vaimulikel asjadel. Vaimulikke küsimusi pidid lahendama vaid vaimulikud. Igapäevane elu pidi olema kooskõlastatud rüütelkondadega. Kõige kõrgem kirikuelu juht (määratud, jättis oma töö üsna unarusse) oli Liivi, Eesti ja Soome asjade justiitskolleegium Peterburis. Koosnes peamiselt baltlastest. Tegelikult 35 igapäevasesse kirikuelu juhtimisse ei sekkunud. Aste allapoole on konsistooriumid. Liivimaal jääb alles ülemkonsistoorium, mis asub Riias (enne Põhjasõda oli paiknenud Tartus). Allapoole Liivimaa ülemkonsistooriumist jäävad terve rida konsistooriume (Tartus ja Pärnus on alamkonsistooriumid). 18. sajandil on lõplikult
annaabi.ee 
