Igal ajahetkel merel ja ookeanis tegutseb suur hulk laevu, ja see naitaja, nagu laevade suurus kasvab kogu aeg. Mered ja okeaanid on vaga keskkonnasõbraliku saastatud. Kuid enamik saasteainete on inimtegevus maal. Aga merendusalaste aitab üldise taseme saastamine, naiteks heiteid õhku mootorist ja heitvesi reisilaevadest. Naiteks Läänemeremaad on juhtitavad osalejad laevanduses. Mõned näited: Taanis registreeritud laevadel on 10 protsenti kõigist maailma kaubandusest, Baltimeres on üks kõige rohkem paroomid. Lisaks heitkoguste, laevandus kahjustab keskkonda igasuguseid jäätmetega, reovee merre heidetud. Et piirata laevanduse reostust , alates aastast 2015 kehtestati uued reegleid, nõudes, et laevad, vähendavad nende väävli oksiidid 1st protsendi lubatud täna kuni 0,1%. Lähiaastatel eeldatav kehtestamine regulaator seoses heitkogustega lämmastikoksiidide. Need nõuded sunnivad laevaomanikele kasutada kallimad kütuse tuubid
teel ulgumerele kursiga Gotlandi saarele, Rootsi idarannikul. Esimesel ööl laabus sõit seiklusteta -- jõudsime päris hulgakese põgenemisteest seljataha jätta. Keskhommikuks oli aga tõusnud tugev tuul, mis mõne tunni pärast juba lausa tormiks muutus. Õhtupoolikul ütles üles Elli mootor ja tugeva tormi tõttu oli peatselt ka purjede kasutamine tõsise raskusega seotud. Seega oli M/P Ellist ja tema inimlastist saanud abitult õõtsuv pähklikooreke tormis mõllavas Baltimeres. Ei tea, kui kaua oleksime sel moel suutnud vastu pidada, kui meid poleks järgmisel varahommikul juhtunud nägema valvelolev Rootsi sõjalaev, kes meid lahkelt oma pardale võttis, Elli sleppi sidus ja meid mõne 16 tunniga Farö saarele toimetas. Sealt algas meil põgeniku-laagri ajajärk, mis kestis mõnele pikemat aega, teisele lühemat olenedes, kuidas kellelegi töö- ja elukohad leiti. Sellest vast ehk lähemalt ühes teises ettekandes, kunagi lähitulevikus! Epiloog
annaabi.ee 
