Ilja Repin
Teine omapära esineb sündmustiku dramatiseerimises. Kirjeldades ükskõik millist episoodi,
annab Repin sellele kirgliku emotsionaalsuse, lavalisuse. Ent ta ei näinud vaeva sellega, see
kukkus välja iseenesest.
Muidugi, Repin memuaaride kirjutajanu poleks iialgi saavutanud seda elavat ilukirjanduslikku
vormi, kui ta poleks olnud tugev dialoogi meisterlikus valdamises. Tema teoses on terase ja
tähelepaneliku pilgu kõrval tunda ka teravat kõrva. See on balletristi kõrv. Erksalt haaras see
inimkõne mitmekesisemaid intonatsioone. Kõik, keda Repin oma raamatus kujutab, kas Volga
kalureid, Tsugujevi elanikke, Kunstide Akadeemia üliõpilasi või siis Turgenevit, Stassovit,
Garsinit, Kramskoid, Semiradskit ja Lev Tolstoid, kõik kõnelevad tema teose lehekülgedel
palju ja meelsasti ning igaüht neist on Repin iseloomustanud neile omase kõneviisiga.
Enne oma mälestuste kirjutamist ükskõik kellest, jutustas Repin neist mitmele inimesele,
annaabi.ee 
