Retsensioon Nahkhiir (die Fledermaus)
nurisema peaks, oli näitlejate diktsioon. Mitte ainult lauludest, vaid ka väga paljudest
dialoogidest oli parem aru saada, kui lugeda eesriide kohal rippuvat inglisekeelse tekstiga
tablood. Tihti tundusid dialoogid kohmakad nende laulude keskel. Alguses tundus operett
igav ning sisu tundus mõttetult veninvat. Kuid mida aega edasi, seda põnevamaks ja
kaasakiskuvamaks etendus muutus. Minu lemmikkoht oli pidu ning peokülalised. Mäletan, et
vaatasin lausa suu ammuli, kuidas balletitantsijannad tantsisid. "See on lihtsalt nii lahe!"
mõtlesin. Ka meeldis mulle nail, mi soli seotud tõsiasjaga, et meie kultuuriinimesed saavad
vähe palka. Nimelt oli Froschil raha vaja ning Alfred pakkus talle seda. Frosch küsis, et kus
mees töötab ning too vastas:"Töötan rahvusooperis.", mille peale Frosch hakkas naerma ning
andis talle raha tagasi ning ütles:" Säh, võta. Sul on seda rohkem vaja." See hetk oli lausa
hiilgav minu arust ning terve saal naeris selle peale
annaabi.ee 
