Taani raamatukultuur
kirikuõpetuse vankumatu puhtuse eest. Seda kiriklikku suunda teadustes nimetati
skolastikaks. Arusaadavalt ei võinud kiriklik vaimuharidus keskaja lõpul sallida osalt veel
paganlikust mütoloogiast, osalt rahvuslikest ebausukujutlusist (trolliluule) ainet ammutavat
rahva suusõnalist kunsti. Omakeelne sõnakunst elas seepärast keskajal edasi vaid suulise
traditsioonina rikkalikus, tihti tantsuga ühendatud ballaadiluules. Selle tekkimise õitseajaks oli
XIII ja XIV saj., kuid neid sigines juurde ka XV ja XVI saj., mil neid üles hakati kirjutama.
Hiljem kasutasid taani romantikud (Joh. Ewald, A. Oehlenschläger, J. L. Heiberg)
rahvaballaade, ammutades neist oma ilusamad motiivid.
Keskaja kirjalik looming seisis peamiselt ladinakeelsete ajakroonikate kirjutamises, millega
tegelesid mungad ja vaimulikud. Kaaluvaim teos oli Saxo Grammaticus'e (u. 1140- u. 1200)
annaabi.ee 
