Kordamiskusimused Eesti kirjanduse ajalugu II arvestuseks
Noore Underi looming ,,Sonetid" (1917), ,,Eelõitseng" (1918), ,,Sinine puri" (1918).
Viimast saab nim siurulikuks Underiks. Sonettidega avab Under kirjutava naise stiili.
Tuntumaid tekste ,,Ekstaas" selles osas. ,,Verivalla" (1920) lõpetab Noore Underi perioodi ja
alustab uut. Loomingu kõrgpunktiks on aastad 1927-1930, mil ilmusid 4 värsiraamatut:
lüürikakogud ,,Hääl varjust" (1927), ,,Rõõm ühest ilusast päevast" (1928) ja ,,Lageda taeva
all" (1930) ning ballaadikogud ,,Õnnevarjutus" (1929). ,,Hääl varjust" peetakse parimaks ja
terviklikumaks luulekoguks, kus vastanduvad ja ühenduvad realism, sümbolism ja
ekspressionism, objektiveeriv nägemus ja isiklik elamus. Enamik ballaade ,,Õnnevarjutuses"
on pärit rahvapärimusest (saatusemotiiv ja õnne võimalikkus), kuid ta ei kasuta puhast
rahvalaulumõõtu. Tema ballaadid näitavad, et õnne purunemisega on seotud sügavamad
psühholoogilised põhjused
annaabi.ee 
