Isadora Duncan
liikumise psühholoogilise tõega tohutu emotsionaalse laenguga tantsu, kusjuures esemeid,
mida publik tajub laval olevat, seal tegelikult ei ole.
Duncan suri 1927. aastal niisama teatraalselt, nagu oli elanud: olles sõpradega hüvasti jätnud,
istus ta Pariisi lähedal oma autosse ja hakkas sõitma, märkamata, et tema pikk moodne sall on
autoratta ümber keerdunud ja nõnda ta surnuks kägistab. See tõik moodustab raami prantsuse
koreograafi Maurice Béjart'i Duncanist inspireeritud, vene baleriinile Maia Plissetskajale
loodud soolole Isadora.
Duncani pärand.
Suhtumine Isadora Duncani pärandisse on vastandlik. Teda on nähtud vaid sugestiivse
isiksusena, kelle kunst iseenese avaldamisega piirdubki. Enamasti heidetakse ette, et ta ei
loonud mingit kindlat tehnikat ega jätnud maha koolkonda. Kuid kas see oligi tema
eesmärgiks? Duncanile oli tants inimese vaba loovuse väljendus, mille puhul keha treenitus
oli oluline vaid mõtete ja ideede väljendamiseks