tom
aasta, mis te olete meie koosolekutel käinud, pole
ma kordagi ei sõna ega zestiga rüvetanud meie
sõpruse puhast vaimset...
NATALIE: (kannatust kaotades) Seda on rohkem kui aasta!
(Väljub, jättes Stankevisi nõutuna maha, ja ilmub siis kohe tagasi.)
(taktikat muutes) Te... te olete olnud julm minu
sõbratari Ljubov Bakunina vastu!
STANKEVITS: Kuidas? Ma pole kunagi isegi...
NATALIE: Kas te ei näe, et te meeldite talle?
STANKEVITS: (huvitudes) Meeldin, tõesti?
(Natalie lahkub raevunult. Mihhail, kes siseneb, püüab teda kinni
pidada.)
MIHHAIL: Natalie...?
(Mihhail näeb Stankevitsit. Nad tervitavad vastastikku kergelt
kummardades.)
(paus) Kas te olete Stankevits?
STANKEVITS: Ja teie olete Bakunin.
annaabi.ee 
