migreerumine saastunud pinnases(se). Degradatsioonivime areng vib tekkida jrgnevalt: 1. Looduslik mikroobikooslus on piisavalt kaua olnud kontaktis ksenobiootikuga, et geneetilise arengu teel tekiks degradatsioonivime. Protsess on aeglane ja tulemuseks vib olla vhearvukas ja/vi madala aktiivsusega sobiva ainevahetusrajaga mikroobipopulatsioon. 2. Looduslik mikroobikooslus on kontaktis ksenobiootikuga. Bakterid saavad antud hendi lagundamiseks vajalikud geenid vljastpoolt migreerunud bakterirakkudelt. Geneetilise materjali lekanne toimub kas konjugatsiooni, transduktsiooni vi transformatsiooni vahendusel. Protsess on suhteliselt aeglane. 3. Nagu punkt 2 , kuid looduslikule mikroobikooslusele lisatakse vastava degradatsioonivimega mikroobe. Laboratoorseid tvesid kasutatakse doonoritena geenilekandel. 4. Valitakse vi konstrueeritakse degradatsioonivimega bakter, mis arvatakse ellu jvat saastunud keskkonnas. Keskkonnamikrobioloogia konspekt 2005; Tri Kolledz
Et rakk peaks vastu nii kõrgele rakusisesele rõhule, on tal rakukestas tugikiht- peptidoglükaan. Mükoplasmad elavad reeglina keskkonnas, kus osmootne rõhk on ca sama, mis raku sees (inimese ja loomade koed). Ainult seal saavad nad ilma rakukestata hakkama. Mullalahuses on osmootne rõhk 0.5-5 at, sooldunud mullas, keedises ja mees võib aga ulatuda 100 at-ni. Osmootse rõhu tõstmist saab kasutada hoidiste tegemisel: soolamine, suhkruga hoidised. Kui bakterirakkudelt eemaldada kest (näiteks lüüsida peptidoglükaan lüsotsüümiga) ja rakud suspendeerida isotoonilises lahuses, siis nad võtavad kera kuju ega lõhke. Kui aga needsamad 48 rakud suspendeerida destilleeritud vees, siis tänu rakusisesele kõrgele osmootsele rõhule tungib vesi rakku ja rakk lõhkeb. Osmofiilid ja halofiilid Osmofiilid- mikroobid, kes eelistavad kasvada kõrge osmolaarsusega keskkonnas. Pärmid, hallitusseened, spiroplasmad
annaabi.ee 
