Kui aga segada kokku E. coli tüved B ja B/2, tekivad läbipaistvad laigud üksnes bakteri segakultuuri nakatamisel T2h-ga. T2-ga (T2h+) nakatamisel on faagilaigud hägused, sest see faagi tüvi on võimeline paljunema ainult algses E. coli tüves B, B/2 rakkude kasv saab toimuda aga ka seal, kus tüve B rakud on lüüsunud. Geneetiline rekombinatsioon faagides. 1946-ndal aastal teatasid Delbrück ja Hershey geneetilise rekombinatsiooni toimumisest bakteriofaagidel. Nad nakatasid E. coli tüve kahe erineva faagi T2 tüvega rh+ ja r+h (seda protseduuri nimetatakse faagide ristamiseks) ning seejärel nende järglaskonnaga bakteritüvede B ja B/2 segu. Faagide genoomide vahel oli toimunud geneetiline rekombinatsioon. Seda näitas faagilaikude morfoloogia. Genotüüp rh+ põhjustab suuri häguseid laike, r+h väikeseid ning läbipaistvaid. Lisaks kirjeldati ka suuri läbipaistvaid laike (genotüüp hr) ja ja
konformatsiooni). 3 2. Transkriptsiooni initsiatsiooni kontroll bakterites RNA polümeraas Geenide avaldumist kontrollitakse esmalt RNA sünteesi e. transkriptsiooni tasemel. Transkriptsiooni algatab ja viib läbi DNA-st sõltuv RNA polümeraas, mis on enamasti multimeerne ensüüm. Monomeerseid RNA polümeraase on kirjeldatud lüütilistel bakteriofaagidel (näit. T7, T3, SP6). Enamasti on nende suurus üle 100 kDa. Transkriptsiooni initsiatsioonil tunnevad nad ära väga spetsiifilisi DNA järjestusi ning ei vaja aktivatsioonil lisafaktoreid. Monomeersed RNA polümeraasid on 5-10 korda kiiremad, nad sünteesivad 200 nt/sek (bakteri RNA polümeraas sünteesib 40 nt/sek). Erinevalt bakteriaalsetest RNA polümeraasidest ei ole nad Zn-metalloensüümid. Tänu efektiivsusele ja
annaabi.ee 
