V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Kujutletagu, et kõik Uue
silla lõustad, need luupainajad, mis Germain Pi-loni * käega kivisse on raiutud, hakkavad
elama ja hingama ning teile põlevail silmil üksteise järel otsa vaatama; lastagu oma silmade
eest mööda libiseda kõik Veneetsia karnevali maskid, ühesõnaga, kujutlege enese eest
möödumas nägude kaleidoskoopi.
Mürgel võttis järjest flaamlikuma ilme. Teniers * oleks sellest ainult umbkaudse pildi
maalida saanud. Kujutletagu Salvatore Rosa * lahingut bakhanaalina. Polnud enam skolaare,
saadikuid, kodanikke, mehi ega naisi, Clopin Trouillefou'd, Gilles Lecornu'd. Neljanaela
Ma-rie'd ega Robin Poussepain'i. Kõik isiklik kustus üldises minnalaskmises. Suursaal oli
muutunud päratuks häbe-matuste ja ülemeelikuste miiliahjuks, kus iga suu kisas, iga silm
vaikus, iga nägu lõustu lõikas, iga kere vigureid viskas. Kõik ümberringi ulusid ja karjusid.
Veidrad näod, mis üksteise järel roseti augus hambaid kiristasid, toitsid nagu tulle visatud
annaabi.ee 
