Fenoolvaigu ja paberi komposiiti tuntakse kui ,,Getinax", kasutatakse isolaatorplaaisolaatorplaatide valmistamiseks (kasutusel elektriseadmetes). Fenoolvaikusid kasutatakse tihti tulenevalt nende väga headest siduvusomadustest erinevate abrasiivmaterjalide tootmiseks (näiteks liivapaber, lihvimiskettad, piduriklotsid). Tuntumaiks fenoolvaikudel baseeruvaks materjaliks on bakeliit, mis töötati välja 1907.a. Belgia keemiku Leo Baekelandi poolt (koosneb fenoolvaigust ja puidupulbrist). Bakeliiti kasutatakse väga mitmesuguste toodete valmistamiseks: on kasutusel elektriseadmetes (näiteks lülitite korpused, autode jagajate rootorid, jagajakaaned), mehaanilistes ülekannetes (hammasrattad, vanemates automootorites kasutati bakeliithammasrattaid väändemomendi ülekandmiseks nukkvõllile). Samuti ka erinevaid teisi tooteid: nööbid, piljardikuulid, käepidemed, puhkpillide huulikud, malendid, täringud jt. Omadused PF
Tootenimed Galalith ja Erinoid pärinevad sellest perioodist. 1899 patendeeris Arthur Smith inglismaal fenoolformaldehüüdide vaigud kasutuseks elektri-isolaatoritena eboniidi asemel. 1907 arendas Leo Hendrik Baekeland edasi fenoolaldehüüdi valmistamise tehnikaid ja leiutas esimese sünteetilise vaigu ning tõi turule esimese majanduslikult eduka fenoplasti nime all bakeliit [7]. Bakeliidist hakati valmistama raadioid, käekotte, ehteid jmt [12]. Bakeliiti valmistatakse fenooli ja formaldehüüdi reaktsiooniga, mille tagajärjel tekib vaha, mida on võimalik kuumusega plastiliseks muuta. Pikema kuumutamise tagajärjel muutub materjal taas jäigaks, omandades kuju, millese plastiline materjal valatud/vormitud oli. 7 1909-ndal aastal kasutusele leiutatud bakeliit kujutab endast tselluloosarmatuuriga (paber, papp) tugevdatud fenoolvaiku [14]. Bakeliidi nomenklatuurijärgne nimi on
annaabi.ee 
