omandama. Kutsekooliga on sellised lood, et sinna saavad kõik soovijad sisse. Suureks plussiks on veel see, et eriala omandatakse varem kui seda teevad üliõpilased, mis omakorda tähendab seda, et nad saavad ka varem tööle, hakata leiba teenima. Leib saabub varem lauale ja oldakse enditega rahul. Samas on neid, kes on otsustanud lõpetada gümnaasiumi ja miks mitte kuldmedaliga, ning edasi siirduda õppima ülikooli. Sihid võivad kõrged olla, ülikoolis omandada nii bakalaurese, magistri ja doktorikraad. Seda suutnud on kindlasti oma tulemusega rahul. Nad on rohkem aega õppimisele kulutanud kui kutsekooli nublud. Selles peitub üks `'aga'' ja aga on selles, et lipsudega valgeskraed saavad end nüüd paika panna, sest nendest saavad tulevased juhid, kes hakkavad kutsekooli lõpetanutele käske jagama. Käske on alati hea jagada ja enda üleolekut nautida. Nii tegi ka Rastignac, kellel oli kindel plaan paigas. Ta oli üliõpilane Pariisis, kes
märtsil 1625.aastal Lõuna-Iirimaal Kilkrinis Kilkenny lähedal vanima lapsena väikeaadlik William Berkeley seitselapselisse perekonda. Saanud 11 aastaseks jätkas George õpinguid Kilkenny´s, samas koolis kus õppis suur satiirik Jonathan Swift, kellest sai hilisemas elus tema sõber. Viieteistkümneaastaselt astus ta Dublini Trinity kolledzisse. Selles koolis kavandas ta oma õpetuse, kirjutas oma parimad teosed ja õpetas ühtlasi hiljem ka teisi. 1704. aastal sai Berkeley ,,kunstide bakalaurese" , 1707. aastal fellow (teaduslik töötaja) nimetuse ja alustas õpetamist kolledzis. Samal aastal avaldlati anonüümselt ka tema esimesed tööd (kaks matemaatilist traktaati) ja kahe aasta pärast sai temast juba vaimuliku esimese auastme (deaconi) kandja. Ta huvitus matemaatikast, filosoofiast, meditsiinist, füüsikast, ökonoomiast, psühholoogiast, poliitikast ja geoloogiast ja peale selle, et ta oma emakeeles
annaabi.ee 
