Aleksander Borodin
iidsest minevikust, vägilastest, nende kangelastegudest ja tugevusest. Borodinit nimetatakse
vägilasooperi, vägilassümfoonia loojaks.
Eriti palju vägilaslikkust on II sümfoonias, mida tuntakse kui "Vägilassümfooniat", mis valmis
aastal 1876. Selle alapealkirja andis Stassov, toetudes ühele jutuajamisele Borodiniga, kes
märkis, et I osas püüdis ta luua pilti vägilaste kokkutulekust Veetsele, III osas elustada muistse
lauliku Bajani kuju, kes gusli saatel jutustab bõliinat vanadest aegadest, ning IV osas luua
hoogsat ja rõõmsat peopilti. Sisu on helides tajutav, mõistetav. Kõige väljenduslikum 1. osa,
mida antakse kuulajale edasi massiivsete akordide saatel unisonis (ühehäälselt); kõrvalteema
edastab lüürilist poolt, mis oma arenduses ei jää palju maha peateemast, st mõlemad teemad on
jõulised ja kajastavad kangelaseteema edastamist.
annaabi.ee 
