Nõiad
Seesugused on loitsimise üldised tunnusjooned. Üksikasjade osas varieerub see kogukonniti.
Üks esimesi põhjalikumaid antropoloogilisi uurimusi loitsimise kohta pärineb E. E. Evand-
Pritchardi sulest, kes uuris Lõuna-Sudaanis zande hõimu. Zanded eristasid kolme liiki
maagiat. Esimene oli kasulik, heasoovilik maagia, kuhu kuulusid nõu küsimine oraaklite ja
selgeltnägijate käest, amulettide kasutamine kaitseks nõidade vastu, viljasaagi suurendamise
riitused ja koguni bagbuduma, surmatoov maagia, sedavõrd kui see oli lubatud
kättemaksmiseks tollele, kes oli surmanud kelelgil hõimlase.
Hea maagiaga pandi maksma õiglus, nagu seda mõistis zande hõim, ning bagbuduma
muutus mõjutuks, kui seda kasutati ebaõigel eesmärgil. Samas peeti loitsimist väärteoks. Selle
all mõeldi maagiat, eriti just materjaalsete objektide maagilist ärakasutamist, et teha kurja
sellele, keda keegi mingil põhjusel vihkas. Selline loitsimine oli ebaõiglase kallalekippumise