Filosoofia
Õudusega ootan, millal mõni spordikommentaator jälle elutargalt lausub: "kõik mis ei tapa, teeb tugevaks".
Samas ei tasu arvata, nagu oleks tõsiste filosoofide seltskonnas jõutud Nietzsche tähenduse osas ühtsele
seisukohale. Nietzschet on peetud nii viimaseks suureks metafüüsikuks (Heidegger) kui ka postmetafüüsilise ja
postmodernse mõtlemise algatajaks (Vattimo), nii varjatud kristlaseks (Jaspers) kui aaria rassi eelise
põhjendajaks (Baeumler). Lootusetu oleks siinkohal kõiki käibivaid interpretatsioone üles lugeda -- igal koolkond
leiab Nietzsche pärandist oma tõlgitsust toetavaid fragmente. Lühidalt kokku võttes käivad põhilised vaidlused
kahes küsimuses. Esiteks: kas Nietzsche kirjeldab pelgalt kultuurikriitikuna teda ümbritsenud nähtusi, jäädes
rangelt fenomenide tasandile või peitub tema mõtlemises metafüüsiline pretensioon, soov oleva kõiksust
seletada