Fenoolvaigu ja paberi komposiiti tuntakse kui ,,Getinax", kasutatakse isolaatorplaaisolaatorplaatide valmistamiseks (kasutusel elektriseadmetes). Fenoolvaikusid kasutatakse tihti tulenevalt nende väga headest siduvusomadustest erinevate abrasiivmaterjalide tootmiseks (näiteks liivapaber, lihvimiskettad, piduriklotsid). Tuntumaiks fenoolvaikudel baseeruvaks materjaliks on bakeliit, mis töötati välja 1907.a. Belgia keemiku Leo Baekelandi poolt (koosneb fenoolvaigust ja puidupulbrist). Bakeliiti kasutatakse väga mitmesuguste toodete valmistamiseks: on kasutusel elektriseadmetes (näiteks lülitite korpused, autode jagajate rootorid, jagajakaaned), mehaanilistes ülekannetes (hammasrattad, vanemates automootorites kasutati bakeliithammasrattaid väändemomendi ülekandmiseks nukkvõllile). Samuti ka erinevaid teisi tooteid: nööbid, piljardikuulid, käepidemed, puhkpillide huulikud, malendid, täringud jt.
muu materjaliga. Seega üritas ta toota fenoolide ja formaldehüüdide kondensatsioonil vaiku, mis oleks sarnane eboniidile ja sellakile. Tulemuseks oligi bakeliit. Taibuka ärimehena asutas ta paari aasta jooksul ,,General Bacelite Company" ning alustas uue sünteetilise vaigu masstootmist. Juba 1936-ndal aastal toodeti maailmas 90 000 tonni bakeliiti (kõikide plastide kogutoodang oli tollal ca 250 000 tonni). Baekelandi surmaastal, 1944, toodeti juba rohkem kui 175 000 tonni fenoolseid vaike aastas [8]. Polümeeride keemia kui teadus, Hermann Staudinger Freinurgi keemiainstituudi direktor, Hermann Staudinger (1881-1965) hakkas 1920- ndatel uurima põhjalikumal naturaalsete ja sünteetiliste polümeeride (tselluloosi ja isopreeni) struktuuri ja omadusi. Juba 1922. aastal väitis ta, et looduslik kummi koosneb pikkadest monomeeride ahelatest, mis annavad kummile elastsuse [15]. Ta
annaabi.ee 
