Ainus, mis segab õppimist, on mu eelnev haridus. Haridus, kui selline, on midagi väga, võiks öelda isegi, et midagi ülimalt progressiivset. Ideaalses maailmas avab iga uus omandatud teadmine või infokild ukse veel palju rohkemate teadmiste omandamiseks. Uued, ka nii-öelda kõrgema tasandi teadmised põhinevad enamasti madalama tasandi teadmistel ning varem omandatul. Seega peaksid uued teadmised ning oskused olema teatud määral isegi eelteadmistest ning baasoskustest tuletatavad. Kahjuks ei ela me aga ideaalses maailmas. Mis toimub tegelikult? Olen pidanud oma elus vahetama kooli, ning suudan vahet teha kahel erineval koolil, õpetajatel ning õppimistehnikal. Kõike, millega ma eelmises koolis ära harjusin, ei saa ma enda uues koolis rakendada. Koolitee nagu algaks otsast peale, kuid ainuke asi, mis seda kooliteed siiski segab, on minu eelnev haridus. Tihtipeale erinevates tundides ei oska ma antud teemas kaasa rääkida või on teemast on hoopis
(enesekehtestamine, läbirääkimised, teiste abistamine, videosalvestus rollimängust juhuslikult valitud kähe liikme vahel kooperatiivsed oskused); (5) oskused stressiga toimetulekul (paaridesse haaratakse kõik osalejad), mille sisuks on situatsioonid, (toimetulek tõrjutusega, isoleeritusega; toimetulek süüdistusega, kus käsitletakse ühte viiest sotsiaalsetest baasoskustest; (3) probleemi lahendamise oskused); (6) mo-raaliharidus ehk rühmatöö - esitatakse rühmas töötamise reeglid, moodustatakse väärtuste õpetamine (sotsiaalsete dilemmade lahendamine); (7) väikesed (3-4-liikmelised) grupid ja grupi ülesandeks on loovmõtlemise arendamine. probleemide lahendamine, mille sisu varieerub vastavalt sellele,
annaabi.ee 
