putukate ja puukide hävitamine. Desinsektsiooniks rakendatakse mehaanilisi võtteid (riiete harjamine ja kloppimine, kleeppaberite ülesriputamine), füüsikalisi menetlusi (kuuma õhu või veeauruga töötlemine, triikimine), keemilisi putukamürke ja bioloogilisi vahendeid. Deratisatsioon ehk rottide jt. Kahjulike näriliste hävitamine. Deratisatsiooniks kasutatakse mehaanilisi vahendeid (lõksud, püünised), mürke (krõssiidi, baariumkarbonaadi, tsinkfosfiidi, zookumariini ja mitmesuguseid teisi lisandiga mürgistatud peibutussöötasid), gaase (vääveldioksiid, kloorpikriin, sinihape), närilisi tõvestavaid mikroobe. Oluline on ka otstarbekalt korraldatud jäätmete kogumine ja kõrvaldamine ning elamute ja ladude korrashoid. Ajalugu Esimene teadaolev katkuepideemia (Justinianuse katk) oli 6.saj. Egiptuses, Süürias, Väike-Aasias ja Euroopas. Rohkesti ohvreid nõudis katk Euroopas ka 1347-50
2.8.5 Baariumi biotoime Baarium on mürkmetall, kusjuures mürgised on ka kõik vees lahustuvad baariumiühendid. Baarium ei ole biometall, sest ei ole teada seni ühtegi tema biofunktsiooni, kus ta osaleks. Täiskasvanud inimorganism sisaldab 22 mg baariumit, mis on peamiselt koondunud luudesse. Toiduga saab inimene keskmiselt päevas 0,6-1,7 mg baariumit. Tugev mürgitus tekib 0,2-0,5 g baariumkloriidi BaCl2 sissevõtmisel, surmavaks annuseks peetakse 0,8-0,9 g BaCl2. Vees rasklahustuva baariumkarbonaadi BaCO3 surmavaks annuseks hinnatakse 3,5 g. Baariumkloriidist suurem annuse kogus on tingitud sellest, et BaCO 3 reageerib maos aeglaselt seal sisalduva soolhappega, moodustades lahustuva baariumkloriidi. Baariumkarbonaat kuulub ka rotimürgi koostisesse. Baariumiühendite sissevõtmisel tekkiva mürgituse tunnusteks on süljevool, valud maos, oksendamine, korrapäratu pulss, külm higi, südametegevuse, närvisüsteemi ja ajutegevuse häired
annaabi.ee 
